totaalne kannapööre

Hei, kallid!

Ei, ärge muretsege — minuga on kõik korras ja ma pole kuhugi kadunud. Tõtt-öelda olen blogipidamise lihtsalt täiesti unarusse jätnud - veidi piinlik! Vahepeal on juhtunud nii palju, et ma ei teagi, kuidas suudan nüüd kõik üksikasjad meelde tuletada ja kirja panna. Aga ma proovin!

Viimati kirjutasin sellest, kuidas olin mingisuguses kohanemiskriisis või murdepunktis. Pean tunnistama, et asjad ei paranenudki — ma ei leidnud oma esimese vahetusperega kunagi ühist keelt.

Novembri alguses käisin koos ühe Ungari vahetusõpilasega läänerannikul Bergenis, külas Soome vahetusõpilasel. See reis oli imeline! Mul oli nii hea meel taas külastada paika, kus ma Norra ilusse lõplikult kiindusin.

Aga siis, koju tagasi jõudes, teatas mu vahetuspere, et nad on YFU-ga kokku leppinud — ma pean pere vahetama. See tuli mulle veidi ootamatult, et otsus oli juba minu eest ära tehtud. Samas olin ise sama sammu varsti niikuinii astumas. Pere soovis, et ma koliksin võimalikult kiiresti. See tekitas minus hirmu — mul polnud aimugi, kuhu ma lähen või kes minu uus pere olla võiks. Kas YFU leiab mulle üldse kiiresti sobiva koha?

Leidsime YFUga kaks asenduspere varianti, kuid kumbki polnud nii ideaalne kui võiks. Puhta õnne ja saatuse tahtel kirjutas YFU mulle üks päev, kui vajadus kolimise järele juba eriti kriitiliseks oli kiskunud, et nad on mulle leidnud potentsiaalse pärispere, kuid soovivad enne lõplikku otsustamist minuga kohtuda. See kivi, mis mu südamelt langes oli üks suur ja raske kamakas. Ma olin nii õnnelik ja nägin mingil viisil selles puhast lehte, kust enda vahetusaastaga mingil määral uuesti alustada.

Kohtumispäeval olin päris närvis. Läksin pärast kooli koos ühe toreda YFU töötajaga nende majja. Mul polnud isegi pere liikmete nimesid teada! Õiget maja oli raske leida, aga lõpuks, kui kohale jõudsime, tervitas meid ukse taga suur pruunikasoranži karvaga koer. Tema valjud haugatused mõjusid üllatavalt koduselt.

Minu närvilisus haihtus, kui tulevane vahetusema mulle ukse avas — tema soe naeratus ja siiras positiivsus olid nii rahustavad. Majja astudes tuli meid tervitama saba liputav Alma — see armas koerake. Istusime diivanile ja hakkasime juttu ajama. Rääkisime vist peaaegu kõigest! Vestlusega liitusid ka perepoeg, introvertne 14-aastane poiss, ja mu tulevane vahetusisa, kes on pärit Kanadast.

Jutustasime kokku kolm tundi! See oli nii loomulik ja kerge suhtlus. Lõpuks korisesid kõhud, mis tuletasid meile meelde, et oleks aeg lahkuda. Pere lubas järgmisel päeval oma otsusest teada anda. Minu sees oli ootusärevus, kuid sisetunne ütles, et varsti kolin nende juurde.

Ja nii minu õnneks juhtuski!

Kahe päeva pärast oli kogu mu elu pakitud seitsmesse kotti ning uued vahetusvanemad sõidutasid mind Oslo idaosast lääneossa — minu uude koju.

Pean tunnistama, et olen nendega koos olles nii-nii õnnelik! Tunnen end nende juures tõesti koduselt. Nad hoolivad minust väga ning teeme koos palju toredaid asju. Perele kuulub lausa kaks mägimaja (hytta) — üks suveks ja teine talveks. Eelmisel perel polnud mägimaja, sest vahetusisa uskus, et need rikuvad loodust. Praegune pere armastab aga loodust ja veedame palju aega talvemägimajas, mis asub umbes kolme tunni kaugusel Oslost.

Veetsime seal jõulud ja aastavahetuse. Kogu pere ja sõbrad tulid kohale ning maja oli rahvast täis. Need olid pühad, mida ma jään igavesti mäletama! Kõik hetked olid nii soojad ja erilised. Me sõime head-paremat, vaatasime kinotoas filme, lõõgastusime tünnisaunas, jagasime kinke, rääkisime lugusid, kuulasime muusikat, kelgutasime ja suusatasime. Need päevad olid lihtsalt maagilised!

Muide, mägisuusatamist proovisin esimest korda. Olin enne hirmul, aga üllatuslikult tuli see mul kohe päris hästi välja! Ka teised kiitsid. Nüüdseks olen hakanud suusatamist lausa nautima. Isegi see nädalavahetus sõidame tagasi mägimajja ja käime Hemsedali suusakeskuses, mis on üks Norra parimaid.

Koolis on samuti palju parem. Võin uhkusega öelda, et saan nüüd norra keelest peaaegu kõigest aru ning proovin ise samuti võimalikult palju rääkida. Alguses oli mul selle ees suur hirm, aga nüüd on see kadunud. Keelerääkimine on aidanud klassikaaslastega paremini läbi saada ja nad kaasavad mind rohkem.

Rohkem ma vist ei oskagi midagi öelda… Paar nädalat tagasi oli mingi väga suur koduigatsusfaas ja kohe nii, et olin konstantselt üpriski kurb. Praeguseks on see kadunud ning tunnen järjest rohkem, kuidas Oslo suurlinn, kool, vahetuspere ning uus elustiil saavad minu uueks mugavustsooniks ja koduks! A, ma olen hakanud uuesti nautima lugemist ja heegeldamist!

Järgmiste seiklusteni…

Kyss og klem!

Riti x