tantsin läbi aasta ehk kohanemine

Käisin täna jõusaalis trenni tegemas ja klappides hakkas käima boipepperoni & Mahavoki "Tants läbi elu". See alguses oli minu jaoks kergelt naljakas laul, kuid kui sõnu hakkasin kuulama, siis ma täielikult samastusin nende laulusõnadega - eriti ühe salmiga:

"Ma tantsin tantsin tantsin

ja õnnest naeran-nutan

kui sellelt reisilt võtan

nii suure rõõmu ma

Siis tantsin, aina tantsin

mis targemat võiks teha

kui minna - jälle näha

mis leian sellelt suurelt teelt"

Minu jaoks kirjeldab see täpipealt seda, kuidas ma end emotsionaalselt septembris tundsin. September = Ameerika mäed. Mu tujud lihtsalt muutusid sekunditega ja vaimselt oli see lõpuks väga kurnav. Ma kogesin palju koduigatsust ning siinse eluga oli raske leppida: sulgusin tihti endasse ja rääkisin kodustega, ma ei suutnud end üldse vahetusperele avada ning tundsin nendega olles ebamugavust. Selle tõttu hakkasin ka ennast teiste vahetusõpilastega võrdlema, mis on eksssstra halb!

Nüüd tagantjärele vaadates sain aru, kui vale see kõik oli. Eelmine nädal tekkis mingi murdepunkt. Ma olin nii väsinud sellest, kuidas ennast tundsin, ning otsustasin midagi ette võtta (õnneks oskan ma alati sellistes olukordades ratsionaalselt mõelda ning end vajadusel kokku võtta ja edasi pushida).

Alguses panin kõik mõtted ja tunded kirja, et asja natuke eemalt vaadata ning kõigest rohkem aru saada. Analüüsisin sügavuti üht koma teist...

Kuna ma ei tundnud mugavalt end vahetusperele avada, siis otsustasin rääkida oma vanematele, kuidas ennast tunnen ning asjadest, mis mind häirivad. Ma momendis tundsin, et nii on lihtsalt kõige targem. Istusin siis ühes vahetunnis koolis nendega videkõnes ja puistasin südant. Hakkasin ka muidugi päris tugevalt nutma, sest need teemad olid minu jaoks tol hetkel väga tundlikud. Kujutage nüüd ette, kui ebamugav see samas võis oll - koolis avalikus kohas nii üksi "tönnida". :))

Otsustasin ka oma kontaktinimesega rääkida. Kirjutasin talle ning ta kutsus mind juba samal päeval enda juurde. Ladusin talle siis samamoodi kõik ette, nagu oma vanematelegi olin teinud, ning nutmisele kulus ära kaks suurt paberit. ;)

Ma pole vist kunagi elus nii lühikese aja jooksul nii paljude inimeste ees nutnud!

Kontaktinimese juurest lahkudes oli mul nii palju lihtsam olla, sest nagu ikka öeldakse "jagatud mure on pool muret" ehk siis suur kivi oli langenud südamelt ning sain palju vabamalt hingata, sest teadsin, kuidas edasi tegutseda.

Eelmise nädala lõpuks tundsin end juba oiii kui hästi (kuidki see oli siiani mu vahetusaasta raskeim nädal)! Ma polnud vist selleks hetkeks kordagi end uues keskkonnas nii hästi tundnud ning see tunne õnneks kestab siiani. Selle nn "murdepunkti" jooksul ma õppisin lisaks enda kohta nii-nii palju, mille üle ma olen samuti üliõnnelik! Lisaks sain aru, et probleemidega tuleb kohe tegeleda, mitte neid ebameeldivaid tundeid maha suruda. Tundub ju nagu common sense, aga vat alles pärast kogemust hakkasin ma päriselt mõistma!

Arvan, et sisimas ma tegelikult teadsin, et pärast seda rasket aega mul läheb nii palju kergemaks. Tihtipeale mõtlesin selle tsitaadi peale: "growth will also sometimes feel like a breaking point."

Usun, et olen saavutamas praegu mingit sorti kohanemist ja ma olen nii õnnelik ja uhke enda üle, kuid tean, et neid raskeid perioode tuleb kindlasti veel, kuid esimene on siis tehtud!

---

Keele koha pealt ma oskan juba paljut: saan aru, kui inimesed omavahel või minuga kõnelevad, oskan tundides kaasa teha (tegin hiljuti matas, prantsas ja keemias töö - proud), võin lugeda ja kirjutada ka lihtsamaid asju. Ise ma veel ei räägi, kuidki ma tean, et ma oskaks nii hästi! Mul on lihtsalt mingi vastik blokk ees ning vaja sellest üle saada, kuid ennast tundes pean ma endale aega andma ja ise saama "häbelikkusest" üle. :)

Sõprade osas: mul on küll tuttavaid, pigem klassist, kuid mul pole otseselt kellegagi sellist deep connection'it. Ma olen nüüd öelnud endale, et pärast seda nädalat ehk peale sügivaheaega proovin rohkem inimestega suhelda ja ise plaane teha, et siis rohkem sõbrustama hakata.

Hobidest: käin tihti jõusaalis, ma pole kungi olnud nii sellega nii järjepidev ning ma olen selle üle väga rõõmus. Samas ma tunnen, et see hoiab mind ka mingil määral terve mõistuse juures! ;)

Lisaks käisin hiljuti üht tantsutrenni proovimas ja appi kui mõnus oli jälle tantsida, mu keha ikka nii igatseb tantsu! See oli kõige intense'im ja proovile panevam tantsutrenn, kus ma käinud. Ilmselt hakkan käima contemporary jazz ja tehnika/trikkide klassides. Tunnid on täpselt sellist nägu nagu olen alati tahtnud. Pärast seda aastat on mul mõttes ka minna veidike kõrgema tasemega tantsukooli ning sellised tunnid siin Oslos oleksid perfektne ettevalmistus. Tantsutrennid muidugi mega kallid, kuid Norra üldse noo kallis-kallis-kallis, isegi kohalikud räägivad, et võib ennast hulluks ja vaeseks maksta. :/

Varsti lähen esimesse rahvatantsutrenni, ja täpsemalt Eesti-Oslo rahvatantsurühma! Ma olen nii elevil, sest suur võimalus on, et saan suvel osaleda tantsupeol välisrühmade alt, mis on nii huvitav ja teistsugune viis, kuidas sealt osa võtta. Ma pole nii ammu rahvatantsuga tegelenud ning minu kauaaegne soov uuesti tantsupeole minna saab võiiiiib-olla teoks! :)

Selleks korraks kõik... pean minema pakkima, sest homme läheme läänerannikule host-õele külla (saan suurlinnast välja ja jälle mägesid näha, jesss).

PS! Pilte ma praegu teile siia ei lisa, aga postitan palju instasse (@ri.ti.v) ja TikToki (@ri.ti.v)!

Kyss og klem!

Riti x